Elamused

   Pole ammu enam siia blogimaailma ära eksinud, nüüd siis juhtus see lõpuks. Nagu pealkirigi ütleb on viiamsel ajal olnud mu elu üpris põnev ja elamustrohke. Tgelikult isegi hea, et kõik nii korraga tuli, siis parem ja mõnusam maailma lõpule vastu minna. :) Kõik algas tegelikult juba suvel, kui Mirjam kinkis mulle lõpetamise puhul MUSE´i kontserdipileti. Muidu ma ei mõelnud sellele eriti, aga kui lõpuks oli vaid päevake kontserdini, olin suht hullumas. Mina ja Muse kontserdile... hahahhha. Mirjam jõudis Tallinnasse umbes nelja paiku. Tal vedas, tuli häälega ja sai Põltsmaalt otse minu värava ette. Enne minekut, kui me ennast sättisime mängis 2nd Law ja selline imelik tunne oli sees, nagu enne seda, kui esimest korda välismaale reisid või lennukile astud.
   Meie piletile oli kirjutatud, et väravad avatakse 18:00 ning TicketPro kodulehel oli kirjas, et kontsert ise hakkab 19:00. Seepärast läksimegi ilusti kella kuueks kohale. Jõudsime veidi enne 18:00 Saku Suurhalli ette. Nägin seal osasid oma klassikaaslasi, kes kõik olid ka seda imelist bändi kuulama tulnud. Samuti ajasin ühe prantslasega juttu, kes tahtis, et ma temast pilti teeks, hiljem ajasime niisama juttu.
   Kuna kontserdi algus oli netis 19:00, siis arvasin, et soojendaja tuleb lavale pool seitse ja Muse kell seiste. Läks aga teisiti. :) Soojendaja, kelleks oli Deap Vally, tuli lavale veidi peale poolt kaheksat. Ning Muse vallutas lava kell üheksa.
   Deap Valley oli bänd, millest ma pole mitte midagi varem kuulnud, jäin aga nende esinemisega väga rahule. Arvan, et nad oli väärilised soojendama sellist bändi nagu seda on Muse. Bänd koosnest kahest 40ndates rockipeerust daamist, kes möllasid lava peal ikka täiega. :)
   Kui aga finnaly Muse peale tuli, läks rahvas meeletuks. Meie Mirjamiga olime alguses lavast paremal tribüünidel, kuigi meil olid seisukohad võisime pmst ka vabadel kohtadel istuda, keegi ei kontrollinud seda, aga need kellel olid istekohad, need alla põrandale minna ei tohtinud :) Igatahes olime alguses tribüünidel, siis läksime põrandale ja siis ei suuntnud ma taga seista ning leidsin meile mõnusa augukese paremal lava ees. Muidu oli see koht super, kui välja arvata see, et seal olid kaks piffi, khm pigem milfi, ma ütleks, kes hööritas flirtisid turvamehega ning tegid kõike muud, mis ei läinud antud kontserdiga üldse kokku.
   Muidu oli aga kõik super, siis kui Matthew Bellamy lavalt maha, publiku ette tuli, hakkas mu süda nii peksma, kuigi ma pole selline inimene, kes tapab selle nimel, et saada staari käepigistus vmidagi. Siiski, olin ekstaasi juba sellest, et Ta lihtsalt mööda kõndis.
    Väga mitmeid laule ma ei teadnud, sest need olid enamjaolt The 2nd Law pealt ja sellega polnud ma väga tutvunud. Lõpu poole rahvas möllas, tundus nagu nad oleksid juba lõpetanud, kuid ma teadsin, et veel mitte... Ja siis tuli see, mida ma olin nii nii väga oodanud - Starlight. Pisarad voolasid silmist ja need tunded, mis mind tol hetkel valdasid, neid on võimatu kirjeldada.
   Ma ei suuda mitte kunagi vist Mirjamit ära tänada selle kingituse eest. See oli unustamatu. Kõige naljakam oli see, et kui kontserdil olin ei olnudki ma nii ekstaasis, kui järgneval päeval. Terve koolipäeva vältel vahtisin tühjusesse ja lihtsalt küsisin endalt: "Kas ma tõesti käisin Muse kontserdil?" Naersime veel hiljem ka MIrjamiga, et me tarkpead lähme oma esimesele suuremat sorti live-kontserdile ja valime just Muse - maailma parima live-bändi.
   Musi, pai !

Teie K