Rikas kodu, vaene kodu

Kirjutan siia enda kirjandi, mis on minemas võistlusele. Eelmisel aastal saavutas minu kirjand samal võistlusel minu vanuseklassis esikoha. Vaatame siis, kuidas sel aastal läheb. Eelmise aasta kirjandi leiate siit: http://www.omanikud.ee/static/files/097/kadrian_possul.pdf :) 

Rikas kodu, vaene kodu

   Ühel kenal talvepäeval, jalutades mööda koduküla teed, vaatasin tee ääres olevaid maju ning minu pähe kerkisid kümned mõtted. Kes elab seal majas, kui palju raha neil on, kui palju lapsi selles peres on, kas seal elavad noored või vanad, kuidas mööbel on paigutatud, kas nende tehnika on kõige moodsam? Kuid põhiküsimus, mis mu mõtetes kõlama jäi, oli see, kas see kodu on rikas.

   Sõna rikas võib defineerida mitut moodi. Tavaliselt öeldes, et olen rikas, arvavad kaaskodanikud, et mul on luksuskorter eliitrajoonis, kaks kallist autot, kaugelt maalt toodud haruldane tõukoer ning üleüldse võin ma endale lubada kõike, mida vaid soovin. Tegelikult on sõnal rikas, aga mitmeid teisigi tähendusi.

   Minu jaoks tähendab rikkus väärtuslike esemete omamist. Väärtusliku all ei pea ma silmas vaid kalliskive ja juveele, vaid ka ema ja isa, õdesid-vendi, ligimesi, haridust ja haritust, hoolimist, armastust ja kõik muud, mida pole võimalik turult osta ja mille tegelik väärtus on hindamatu.

   Kodu pean rikkaks siis, kui tunnen end seal hästi. Minu kodu pole teab mis loss, aga seal on mul tunne, et mind oodatakse, mul on olemas turvatunne ning mis peamine- seal on inimesed, kellest ma hoolin ja lugu pean. Hindan kodu puhul ka seda, kui puhas see on ning kui mugavalt ma end seal tunnen. Nagu paljudel noortel on ka minu tuba päris sassis, kuid ülejäänud maja on hubane ning õdus. Natukene ebamugav on küll minna tuppa, kus vohab segadus, kuid egas asi siis nii hull ka pole ja põhiline on siiski see, et mul endal oleks seal hea olla. Armastan enda kodus seda, kui talvel tuppa tulles saan teha endale kuuma teed, pugeda teki alla ning nautida seda, kui hea on oma kodu olemasolu. Kodus on kõik lapsepõlve mälestused ning vaadates väikese venna käes oleva palli, meenub mul, kuidas ise kord sellega mängisin. Armastan oma kodu ning ei vahetaks seda millegi vastu.

   Ajapikku kodu asukoht muutub. Saan oma pere ja lapsed ning ka kodu pole enam see, kus üles kasvasin, vaid see, kus antud ajahetkel elan. Kindlasti ei saa koduks lugeda igat suvalist kohta. Kodul peab olema oma minevik, olevik ja tulevik. Kodus on tallel mäletused ning kallid inimesed on seal alati kättesaadavad.

   Vaeseks pean aga kodu, kus ei hoita teineteist, ei austata vanemaid ega ligimesi. Tunneksin seal kõledust ning kurbust. Poleks inimest, kellele oma õnnetustest ja õnnestumistest rääkida. Poleks seda head ja mõnusat kodutunnet. Kodu rikkust ega vaesust ei näita see, mitu autot seisab maja ees või see, kui rikas on majas elav inimene. Selleks, et muuta eluruum koduks, peab sel olema süda. Peavad olema inimesed, kes hoolivad üksteisest ning kodust. Pole vahet, kas majas elab kümme või kaks inimest. Põhiline on see, et oleks õige suhtumine endasse, enda lähedastesse ning enda kodusse. 

Ilusat kevadet. 

Hoidke oma kodu ja lähedasi!

kui päriselt ongi teisiti parem et siis kõik oleks mängult

Täna on selline partiootlik tuju peal. Minu inimesed, minu inspiratisoon ja kõik, mis teen on neile pühendatud.
Koolist tulles oli nii hea hea tuju. Tavaliselt on inimesed kurjad, kui kodutee muutub poriseks sopamülkaks. Minu jaoks on see nagu õnnistus, sest see tähendab vaid üht- KEVAD. Kõndisin mööda teed, vaatasin paksu lumekatte all olevat põldu ja mul tuli muie näole, sest mulle pakkus rõõmu see, et varsti seda kõike enam pole. Armastan talve, aga kevad ja kõik sellega seonduv- pori, soe päike, mõnus lõunatuul jne. See toob mu pähe ka selle asja, et varsti varsti saab otsa midagi uut. Lõppeb minu 9 aastane kooli orjus :) Kuidtegelikult lõppeb ainult üks etapp ja palju on veel käia edasi. Nii imelik mõelda. Mäletan, et kui ma läksin esimesse klassi, siis tundusid need tüdrukud ja poisid, kelle käekõrval me teigime midagi ajalukku jäävad- astusime esimest korda üle selle suure hoone ukseläve, et järgmised 9 aastat ja rohekemgi, seda igapäevaselt teha. Oeh, kuidagi imelik tunne tekib, kui mõtlen sellele.
Täna olen Tartus, eile olin ka. Käisime "Näljas" Kristjanit ja Karlost kuulamas. Nii tšill õhtu oli. Erilised tänud Liinale. Pärast tulime Liisuga koju. Täne lähen koos Mimmuga kinno "Vasaku jala reede"t vaatama. Pidi päris hea olema. Homme lähen Tallinna ja teisipäev ja kolmapäev on katsed 32-s ja Järveotsal. Natsa on hirm ka juba sees. Aga hoidke mulle pöialt. Reedel on mul Abjas Infotund. Annli tuleb ka. Lähme targutama :) Okei, aga praeguseks tsau-pakaaa

"Mis Teile siis meie kooli juures ei meeldi?" Villu: "Kommunistlik diktatuur!"

Aeg lendab linnutiivul. Käes on jälle laupäev ja vaheaeg läheneb hirmutava kiirusega. Koolis on hetkel kõik enam-vähem korras. Teispäeval vastan raamatu töö ära ja viimasel koolinädalal ka ajaloo koledad kahed. Muidu e-kooli vaadates on kõik enam-vähem okei. See nädalavahetus olen kodus. Esmaspäev ja teisipäev olen koolis ja teisipäeva õhtu arvatavasti juba Otepääle või Tartu. Aga seda veel vaatab.
Kõige hullem olukord on hetkel koolis, aga seda mitte õppimises, vaid Õpilasesinduses. Vabandust koledate sõnade eest, aga tegelikult on meil suhteliselt kõik seal perse lennanud. Nimelt hakkas kõik sellega, et Vabariigi aastapäeva aktusel anti kahele õpilasesinduse tüdrukule- presidendile ja tema parimale sõbrannale preemia. Preemia oli siis šokolaad (vist?) ja kümme eurot. Põhjendati seda preemiat sellega, et nad tegid väga head tööd ja reageerisid kriitilises olukorras kiirelt Valentinipäeva peo korraldamisel. See n-ö kiire reageerimine oli siis selline, et kuna meie õhtujuhuga polnud kõik kindlalt kokku räägitud, siis hakkas üks neist tüdrukuist õhtujuhiks. ÕE presidenti kiideti siis selle eest, et ta lihtsalt tegi palju. Täiesti hämmastav on asja juures see, et tüdruk, kes tõesti tegi midagi ja seda väga palju ja kes tegelikult oleks minu arust ainukesena selle preemia saama, unustati lihtsalt ära. Hiljem vabandati, et: "Jah, ta tõesti läks hetkel meelest ära!" Sellega hakkasidki kõik jamad. ÕE juhti ei usaldata. Miks peakski, sest ta ei talu kriitikat ja ei pühenda enda aega piisavalt meile, kuigi peaks, VÕI EI ? Nõme on veel see, et huvijuht on meie peale kuri ja solvunud ja pahane, et meie käitume nii halvasti, et ta peab meiega pahandama. Selle peale küsiksin ma, kes selles süüdi on? Kuna huvijuht ise ei suuda, ega julge midagi  seletada, siis kutsus ta kohale õppealajuhataja, kes põhimõtteliselt sõimas meist osad läbi. Kas selline käitumine on normaalne täiskasvanud inimesele? Mina arvan, et ei!
Igatahes on meil viimase nädala jooksul olnud igal vahetunnil n-ö kriisikoosolek, kus aga me enda probleeme pole suutnud ära lahendada, sest kõik, kes oma arvamust avaldavad, nendele lihtsalt pannakse ära! Kõrgpunkt saabus reedel. Meil oli järjekordne koosolek. Vallo pakkus välja ÕE presidendi vahetuse, sest muidu lihtsalt ei kao see halb õhkkond. Vahepeal tõi Silva nimepidi välja neid, kes oma kohustusi pole täitnud ja kellele on andeks antud, ainuke, keda ta välja tõi olin mina?! Hiljem rääkis Merlika sellest, mida tema tunneb ja, et tal pole motivatsiooni jne. See oli järgmine tund, meil oli inglise keele tund. Inga (õppelalajuhataja) tuli klassi ja kutsus välja Merlika, enne tunni lõppu ta tagasi ei tulnud.
Kell oli ammu vahetunnis, ma olin Merlika asjad juba kokku ära pannud ja ootasin, kuna ta tuleb. Kui ta lõpuks klassi astus, olid kõik teised juba ära läinud. Merlika põsed ja silmad olid nutust punased. Läksime klassist ära ja ma küsisin, et kas see oli see, mis ma arvan. Ta ainult noogutas. Siis hakkas ta rääkima ja esimene asi, mida ta ütles oli: "Ma suutsin nii kaua vastu pidada, aga siis ma enam ei suutnud, ma hakkasin lihtsalt nutma." Merlika, kes põhimõtteliselt kunagi ei nuta!? Veel oli koos Merlikaga olnud Inga juures Vallo, kes samuti sai päris korralikult. Merlikat olevat sõimatud ässitajaks jne.
Minu jaoks on asi päris šokeeriv, sest kas me oleme tõesti tagasi õndsas veneajas? Mind pani see tõesti hämmastama....oeh jah...
Vot sellised on lood meie koolis hetkel, tulgu, mis tuleb, kui keegi, kes ei peaks seda lugema, seda loeb.
Nagu ma olen ütelnud, et NEMAD TAHTSID SÕDA! Ega see asi ei jää nii ja arvestage, et minul on ka sõpru...kas me elame ajas, kus kõik teisitimõtlejad ja arvamuse avaldajad võetakse ette ja surutakse nad maha, üteldes, et nende ideed ja arvamused on vanamoelised ja valed?!!!?!?!?!?!?
Mis planeedil me elame?
Okei, tuli kuri postitus, aga lihtsalt nüüd olen oma tunded sajaga välja elada!

Igatahes nii see asi ei jäää!!