Jah, tänast ilma võib kutsuda koera ilmaks. Aga mulle see ainult meeldib. Nagu ka eelmises postituses mainisin, siis tunnen rõõmu väikestest asjadest ning olen harva kurb. Nii ka täna. Hommik algas Merka juures. Läksin sinna juba eile õhtul, tegin paar asja ära ning otsustasin, et jään sinna ööseks. Mingi aeg liikusime Otepääle, käisime poes, ostsime tohututes kogustes krõpsu ja koolat ning saime ühe Merka sõbrast killuvennaga kokku. Teamag sõitsime veits ringi ja Ta tutvustas meile Snagastet, kui parimat kohta maailmas, kus elada.
Hommikul oli äratus kell üheksa, voodist sain välja aga alles mingi kümne paiku. Enne seda, just hommikupoolikul nägin minu jaoks väga õudset und. Nimelt ärkasin ma üles ja mu telefoni kell näitas kahteteist ning kõik kellad, mis vähegi Merka juures leidusid, näitasid kõik erinevat aega. Ma olin täiesti paanikas.Umbes pool üksteist ajasin oma ülipüssi vanaema ratta Merka keldrist välja ning hakkasin linna poole väntama. Pidin olema 11:15 tööl. Kes veel ei tea, siis käin võimaluses Otepääl Oti Pubis tööl ning olen seal ettekandja. Terve vaheaeg on möödunud töiselt.
Postituse pealkiri tuleneb sellest, et pidin rattaga sõitma 7km niiet, vihma kallab, kuid mind ei teinud see kurvaks, vihaseks vms. Naersin omaette, kui oma ülifancy rattaga linna poole kihutasin.
Olge õnnelikud, võtke kõigest kõik, mis võtta annab ning proovige naeratada nii palju, kui võimalik.
Jah, järjekordne õnnepläma postitus, kuid viimasel ajal on lihtsalt koguaeg nii hea olla. Tsutsufrei
Teie K
No comments:
Post a Comment